„Brainwashed, but on her way back to life“ võiks olla minu tänase postituse pealkiri. Aga see ei tähista kindlasti ainult tänast postitust, see võiks olla alguspealkiri umbes nii 3-4 aasta tagusesse aega. Aega, mil mu hingepiinad alguse said:D Aega, mil ma hakkasin mõistma, et ma olen vist kana*(:D?)Ma võin sellest täna kindlasti läbi huumoriprisma kirjutada, aga ega see toona mulle siiski väga naljakas ei tundunud. Veel sellel suvelgi tundus mulle kohati, et elu on uhhuuu ja see uhhuuu kõlas nagu ulg. Ma praegu ei viitsi sellest pikalt rääkida, sest mul on tõsine allergia eneseotsinguhala peale ja ma tean, et minu jutt kõlaks samamoodi. Seesama see sisult oligi. Kuna seda kõike on ümberringi täna palju, nagu Te kõik teate, siis iga väiksemgi sõna selle kohta, oleks liiga palju ja võib tekitada ajuiiveldust.
Mis teema mul hingel on, lisaks paljudele muudele teemadele, on stereotüübid. See sõna teeb mind tigedaks. Õigemini manab see mu silmade ette pildi meie tänasest ühiskonnast ja selle kana ptüi liikmetest ja tibukollasest ajakirjandusest ning nende ohvritest. Minul, kui pühvlil, kasvavad selle peale sarved pähe ja minu sisemine õiglustunne hakkab kõvasti röökima, et tee midagi, mida Sa passid ja lased neil naabri Mallet tümitada. Samas ütleb see minu teine pool, et tuuleveskitega võidelda pole mõtet. Vist vähemalt mitte n-ö ausate relvadega. Seda siis kõike juhul, kui Sa elada tahad ja oma taastumatuid närvirakke säästa. Ja nii ongi , tegelikult. Kindlasti võib ka ausalt „Mida Te endale lubate, ma kaeban Teid kohtusse“ lähenemisega üritada, aga see vist on mõttetu, nagu elu on näidanud. Kollased ikka itsitavad, sest nendel on võim. Kuigi mingi korralik kohtukeiss võiks siiski olla – need kollatõbised võiks ju korraks lestapidi ülespuua küll. No ma ei taha üldse karmilt kõlada ja ma kindlasti ei ründa neid, kui inimesi:) Ikka neid, kui juriidilist isikut. Ma ei taha tegelikult üldse rünnata, diskuteerin lihtsalt. Sest kurjust on niigi liiga palju ju. Pigem ma võtan seda kui mängu, noh, et selles elus ongi neil, kollastel, selline roll. Ja kui jumal tahab, siis mina olen neile vastaspooleks. Tõesti, nota bene, palun elu mitte liiga tõsiselt võtta – Te ei pääse kunagi eluga! Üritage ikka naeratades kulgeda ja mänguilu nautida;)
Mida ma veel olen mõelnud on see, et see kana-olemine ei ole tegelikult lihtsalt sõnakõlks ja nali, midagi pealiskaudset, mille peale üle minuti naerma peaks. See kanaks olemine toob endaga tõsiseid tagajärgi – nii pereliikmetele kui siis lõppeks ka ühiskonnale. Mina olen kana olnud, küllap siiani kitkun viimaseid sulgi maha. Ma olin kana, sest minu eelkäijad olid ka kanad. Kuigi ma pean siinkohal täpsustama, et ma austan oma ema, väga. Kindlasti olid sellel, minu, kanaks olemisel ka omad plussid. Aga ma näen siiski miinuseid rohkem.
Milline siis kana on ?NB, kindlasti need tunnused varieeruvad! Kuna kana on üleskeeratud ja plekist, siis ta on tihti vaimutümikas. Kanal on rind suurelt ees, aga sisemiselt on ta tihti hirmunud ja kartlik, madala enesehinnanguga – ja see nakkab ka tema väikseid armsaid tibupoegi...Kana siblib ja sipleb. Aga mitte sügavuti, seega on ta pealiskaudne. Kana on tihti ka nõrk, sest teeb nii nagu kukk ütleb (käsk on vanem kui meie, käsk on täitmiseks). Laseb endale järjekordse tibu teha, näiteks, sest kukekene kires, et tema tahab. Või siis on alati kukekesega nõus hullama, kui viimasel isu tuleb. Kana ei mõtle sellele, mida tema ise tahab ja kui ta veel eriti kana on, siis ta ei tule selle peale, et kukel võib olla suva kaitsevahenditest. Ja nii ta ärkab, mõned nädalad hiljem, silmad nutust punased ja väike tibupoeg kõhus kasvamas. Istub ja nutab seal ja kirub kukke ja ei näe iseennast, et ta on kana on, peast.
Kana vastand ei ole feminist. Sest feminist on juba teisest puust ja teine äärmus. Kana vastand on endast ja teistest lugupidav inimene. Eetiline inimene siis. Aga mitte ka täiuslik (öäksõna). Täiuslikkust ei ole kellelegi vaja, täiuslikud las olla muuseumis. Sest täiuslikkuse poole püüdleja on juba omaette kana, silmklappidega varss. Vaimuvaene, unustab kulgeda. Ei leia seetõttu kunagi iseennast, ei suuda ennast identifitseerida ja seetõttu jääb alatiseks selles elus uinunud olekusse...Sest ma tõesti usun, et meil kõigil on kindel missioon, elukutse (ja võibolla siis isegi kehtiks ka „ tee tööd, siis tuleb ka armastus“, sest töö pole siis negatiivse kõlaga enam, see on õnneliku kõlaga...?). Kui me selle ära tunne, siis me olemegi õnnelikud, olemegi armastus. Aga kui me oleme hirmunud, kompleksides ja varjame seda kurjuse ja ülbusega, siis me ei tunne seda häält kunagi ära ja elame alati südames rahulolematuse tundega. Ja siis meil on igav, me kardame ja istume teistel kukil. See pidev rahulolematuse tunne ON väga halb:( see lihtsalt närib sind seest ja sellest peab lahti saama!
Miks siis kana on halb ? Ta nakkab sellega teisi ja tema käitumine on loomingut pärssiv. Kõige hullem vist ongi see, et kuna ta nokib ja hädaldab, siis ta ei lase teistel rahulikult elada ja tänu temale jäävad ka teised lukku - õigemin,i nad panevad ennast lukku. Ja kanad ei ole kindlasti ainult naised.
Ahjaa, ma vabandan ka kirjavigade pärast, sest ma kirjutan nii nagu tuleb. Kunagi ma hakkan seda kindlasti ka üle kontrollima, sest õigekirjavigadega teksti on natukene häbi lugeda. Aga praegu ma ei viitsi, mul on puhkus ja ma tahan olla oma heleroosas pilvekeses:D – ilma käskude ja keeldudeta, nii püsti kui risti :D (soovitan soojalt sellist puhkust, see võib olla isegi parem kui Egiptuses;))
Ja nüüd ma tõmban saba kerra ja tutvun millegi väga vanaga, Tiibetiga.
No comments:
Post a Comment