Otsustasin siis ka blogi pidama hakata. Kellele ? Seda ei teagi. Eks ikka eeskätt iseendale. Tuli täna selline mõte.
Millest ma kirjutama hakkan ja mis keeles, seda ma ka veel ei tea. Teen siis nii nagu tuleb.
Carrie Bradshaw ma ei ole. Kuigi ma tahaksin olla, mõnes mõttes. Kirjanik ma kunagi olnud ei ole (kuigi väiksena olin õe kohta romaane kirjutanud), seega pidasin silmas tema sotsiaalset elu. Tundus, et tal oli kohati põnev. Ja see kohati oli tihedamini kui aastas korra. Minul on kahjuks just niipidi, et huvitav on aastas korra...(meestega, ma mõtlen) Võibolla ma ei ole osanud otsida ja käinud olen valedes kohtades? No ei, meelt sellepärast heita saa. Aga sellega peab kindlasti tegelema hakkama:)
Mulle tundub vahel, et ma olen sündinud valel ajal ja vales kohas. Südames. Ma olen nüüd veerandsada aastat vana ja tunnen, et ma enam ei jõua. EI - see ei ole mingi sööpalvetaarmasta'st tingitud ärkamine vms, minu ärkamine on olnud ikka aastaid varem.
Ma olen olnud kaua aega üksi, ma mõtlen just südamest üksi (sest suhe kui selline lõppes alles mõni aeg tagasi). Ja ma ei taha halada, seda on kõik kohad tänapäeval täis. Nuttu, hala ja vingumist.
Ma tean enda kohta seda, et ma tahaksin elada hoopis teistmoodi. Ja ma võtsin 2 nädalat töölt puhkust, et endas selgusele jõuda. Niiet mul on natukene aega veel jäänud. Võtsin töölt puhkust, et lugeda ja vaadata kõik batarejad, näiteks, tagantjärgi ära. Lihtsalt olla keras ja õnnelik, üksinda.
Ma ei taha üksinda olla tegelikult, aga mulle tundub, et ma olen sellega leppinud peaaegu. Sest nii see on olnud - et ma töölt vabal ajal enamuse ajast üksi olen - juba 2007.a. veebruarist. Uskuge mind, ma tean mis see tähendab. Kui see ära õppida (jah, see õppetund ära õppida), siis hakkab elu uuesti ärkama.
Ma olen tüdinenud stampidest, seega - kui keegi peaks seda, siin lugema sattuma, mis siia kirja saab, ma palun ära hakka sildistama ja mingit loogilisust otsima, mõtlen just, et las kõik olla nii nagu on. Oma heas ja veas.
Ma usun, et ainult armastus võib meid aidata.
Mis mulle huvi pakub? Eks ikka inimsed,nNii karvased kui sulelised, ütleme nii:) Mulle meeldib veel ka öö:)
Võiks hakata huvitavaid mõtteid üles kirjutama. Näiteks, härra Lotman on öelnud, et nii kaugele, kui ulatuvad konkreetse inimese teadmised, ulatub kogu tema universum.
Ja nii vist ongi - seepärast ei taha ma anda ise hinnanguid ja ei oota seda ka teistelt - meie universumid lihtsalt võivad olla niivõrd erimõõtmelised, et ühit nimetajat ei pruugi ka vägivallaga leida. Aruteludeks olen ma aga väga valmis:) Nendes sünnib tõde (mitte lõplik, loomulikult...;)
Aeg on jube kiiresti liikuma hakanud ja see teeb mind kurvaks kohati - mulle ei meeldi selline ruttamine, sest see tingib pealiskaudsuse tihti. Vähemalt mina suudan olla tootlik (?) siis, kui ma ei pea kella vaatama. Meeldib mõnuga olla tegevuse sees, mida parasjagu teen.
Ja sellest, et ma vene keelt ei oska on mul ka ikka väga kahju. Oeh, minevikus on ikka palju asju n-ö valesti tehtud, aga hea on see, et 1. iga valu õpetab 2. hea on ärgata 25 aastaselt, mitte 50 aastaselt
Ja nüüd, kerra!:)
No comments:
Post a Comment